http://www.youtube.com/watch?v=BYui4HiRCV4

http://www.delfi.ee/news/paevauudised/eesti/linnulennult-vaata-tormi-havitustood-virumaal.d?id=32642927

kell on peaaegu 20 ja algamas on Viru Folgi peaesineja Haydamaky kontsert…

Tartust tulevad teated, et neil on torm… seejärel Rakverest, et lapsed ja kastid lendavad… kontsert läheb siiski peale… nad jõuavad teha kaks lugu enne kui saabub pilv, vihma kallab järsku nagu ämbrist, metsiku hooga, ning lava katus ja seinad lendavad minema… kõik püüavad kuhugi varjuda, superhea, et Lainela kohvikul on metsikult suur saal… ühislaulmine… ootamine… mis saab edasi? kas pilv läheb mööda? kas kontserti oleks võimalik ilma helitehnikata jätkata? (sest kogu bändi varustus jäi ju avali paduvihma kätte), lõpuks jõuavad teated, et kontserti ei tule… ilmselgelt peaks hakkama kodu poole sättima… näeme tuttavaid ning satume omamoodi afterpartyle… mees jõuab naisi juba mitu korda utsitada, et selline ilm, peaks ikka enam-vähem valges veel liikuma hakkama, mine tea mis tee peal ees on… aga ei, seekord jäävad naised peale ja jääme veel juttu ajama ja laulma jne… vaatame üle lahe Vergi poole, kus on tõeline tulemöll, ükskõik mis suunas vaatad ja ükskõik mis hetkel, vahet ei tule… kahtlustame, et see kõik toimub meie kodukandis…

aga midagi sellist poleks suutnud kuidagi ette kujutada…

kell on vast 23… hakkame lõpuks Käsmust liikuma…

oleme tulnud kahe autoga, püüame koos püsida ja rahulikult sõita… esimesed paarkümmend kilomeetrit on ok, mõned üksikud puud teel, kuid juba läbi saetud, saab mööda… keerame Karulasse… sealt tuleb paar autot vastu, arvame et ju on siis tee lahti… (teise variandiga pakume naljaga, et võibolla hoopis põgenevad)… Vainupeal on juba tee kaetud puupuruga….  nagu saepuru või kooresodi vms… mitte ei saa aru, selline imelik kuidagi…

EISMA!

kuna sõitsime aeglaselt ja mõningaste takistustega, siis on kell vist juba südaööst edasi liikunud kui Vainupeast välja Eisma suunas sõidame…. ega kaugele ei jõuagi… riburada pidi on teel autod reas, mehed ees saevad teed lahti… ja ma ei mõtle mitte kuigi paari puud, mis on tee peale kukkunud vaid pigem kogu metsa mis lihtsalt on ümber läinud… mõned puud on veel püsti (niivõrd-kuivõrd), kaldudes tee peale nagu leinakased vihma ajal… istud ja ootad, midagi pole teha … õues on kottpime ja kui saehelid välja arvata, siis ka täiesti vaikne… saagidele lisaks on veel üks heli… pidevalt langevad puud ümberringi metsas, see ragin, mürtsud jne on päris hirmutavad, kogu elu jookseb silme eest läbi… ka sügavas pimeduses on näha, et meie paksust metsast on järele jäänud lagendik… jumal tänatud, et me kohe sõitma ei hakanud, oleksime võinud selle kõige alla jäända… aja möödudes selgub, et mõned on ka jäänud…

saame esimesest lõigust lõpuks läbi, ise lootusrikkad, et ehk nüüd saame ka koju (kui see veel alles on, sest teateid pole, keegi külarahvast pole ülakülas käinud, pole teada mis edasi toimub)… kilomeetri jagu on asi päris rõõmsameelne, paar juba kohalike tublide meeste poolt läbi saetud puud, lagendik… mõnisada meetrit enne koduväravat tuleb aga ette järgmine sein, mehed küll püüavad veel öösel saagida, aga selle padriku jaoks jääb paarist tublist saemehest väheks, otsustatakse hommikul uue hooga jätkata… jätame autod kohalike sõprade hoovi, kes lahkesti kõiki vastu võtsid ning otsustame siiski üritada koju saada… tekib mure üksi koju jäänud kassi pärast… mees pakub, et ehk on katus läinud ja kass läbi katuse jalutama läinud… huumorisoont ei tohi sel hetkel kaotada, sest muidu võid hulluks minna…

kodutee…

positiivselt meelestatuna, pisut hirmul ning esmavajalikuga varustatuna sammume puudeseina poole, esialgu oleme suhteliselt edukad, ikka ühe puu alt ja teise pealt, näe mõnest saab ka ümber minna… aeg-ajalt jalge all alfalti tundes rõõmustame, et kõik pole veel kadunud ja me pole päris “metsa” läinud omadega… (”metsa” selle pärast, et metsa ju enam pole)… seal, kus oli vana tihe kuusik, on nüüd püsti üksikud poole tüvi pealt murdunud “pliiatsid”… jõuame seinani, oleme nagu labürindis… ainuke viide sellele, kus asume, on mõningane asfaldiriba, kust aegajalt üle astud… ronime mööda puid, nende alt, juurerägastike vahel, asi tundub täiesti lootusetu ning otsustame lõpuks selle maanteelõigu suhtes alla anda… hakkame tagasi liikuma…

kodutee II

tahtmine koju saada on aga metsikult suur… tahaks ju ometi teada kas meil on veel kuhu minna, mis on saanud kõigist naabritest, kes on sealpool puid lõksu jäänud jne… proovime teist, ringiga minevat väikest teed… kohtume perekonnaga, kes on just sel hetkel puhkusele jõudnud, aitame neil üle teise krundi asju majja tassida ning loodame, et sedakaudu isegi koduni jõuame… järgmise kurvi peal on jällegi puudesein, selline tunne nagu keegi oleks tahtnud meie kodu igast küljest blokeerida… läbi metsatuka, millest osa siiski veel püsti seisab, jõuame peaaegu väravani, kuid seal lamavad suured kased… õnneks on naabri värav lahti ja veelgi üle puude ronides ja väikese ringiga jõuame lõpuks oma majani, mis seisab siiski uhkelt püsti… kell on umbes 5 hommikul… meil on läinud üks kask ja üks õunapuu, teine kask on viltu maja suunas, rihib täpselt katuse keskkohta, kuid püsib veel, samuti on lugu ka lehisega…. naabri männid-kuused on praktiliselt kõik läinud… “puhas” maa… igal pool jalutab inimesi, kes ei saa magada, kella 6 paiku tõmmatakse juba saed käima, sest kuidagi tuleb ju teed lahti saada ning nagunii keegi rahulikult unes suikuda ei suuda, lisaks, kes teab millal abi saabub… vähemalt oleme kodus, ja kass on ka ilusasti kohal tunne on nagu oleks vahelduse mõtteski õnnesärgis sündinud!

lisaks ka mõned pildid: http://www.facebook.com/album.php?aid=2053600&id=1027315704&l=cf2f4a106e

Nädal hiljem…

saame lõpuks ka elektri ja vee… siiani elasime nii nagu vanaisa ikka ütles, et kui sul on oma kaev ja puupliit, siis saad alati hakkama! mis siis et vesi ei ole teab mis puhas ega läbipaistev (ikkagi vesi) ning 30kraadise kuumaga ei ole just kõige mõistlikum tuba kütta…

Eriti hea oleks veel sama laulu (pala) erinevad töötlused.

Nimelt mõtlesin kirjutada ühe essee rahvamuusika töötlustest ehk nö rahvamuusika teisest elust.

Eesmärk oli siis minna väga hea sõbranna Janika pulma, 29.12.2009 ning sinna me õnneks ka jõudsime. Supervinge pidu oli ja väga kaunis. Lisaks sai hulganisti Hamburgi muuseume ja värke külastatud. Jõululaadad olid samuti müstilised.

Reisi seikluslik osa algas siiski kojusõidust. Olime juba pool öö püüdnud üleval püsida, et kella kahest esimese bussi peale minna, mis meid bussijaama transpordiks. Tegelikult pidime küll veel vahepeal raekoja juures ümber istume. Ja seiklused algasidki… esimesse bussi saabus noormees alkoholipurgiga ning bussijuht ei tahtnud teda peale võtta, kui too oma purgist lahti ei saa.Vaidlesid need kaks nii valjusti, et ootasime kõik, millal üks neist plahvatab ja teisele kallale läeb, kuid selle asemel pidas bussijuht sõiduki ühe prügikasti juures kinni ning keeldus enne joogi hävitamist edasi sõitmast. Närv hakkas vaikselt krussi minema, sest ümberistumise aeg oli vaid 3 minutit. Siiski… järgmine buss oli eelmise ära oodanud ning edasi läks pisut ladusamalt, jõudsime kenasti ka transfeeri peale ja ilmselgelt magasime pea kogu tee maha… lennujaamas läks ka hästi…. seni kuni meid pikka aega lennukisse ei tahetud lasta. Töötajate omavahelisest vestlusest jõudis teateid, et lend hilineb veelgi, sest pilooti lihtsalt ei ole.

Lõpuks õhusõidukisse jõudes tundus, et kõik läheb siiski edukalt ning jõuame kenasti Riiga… aga ka see eeldus oli vale, ja oi oi kui vale veel. Sest just hetkel kui oleksime pidanud Riias maanduma hakkama, teatas kapten (kes ilmselgelt oli siiski leitud et maandume 25 minuti pärast hoopis Kaunases.

Pean muidugi mainima, et Kaunase lennujaam on õudne… pisike ja pisut räämas, 1 r-kiosk ja 1 kohviku moodi värgendus paari võileivaga. Seal me siis ootasime oma saatus… mis saabus umbes 2 tunni pärast kõige jubedama bussi näol, mis sõitis järgnevad 6 tundi Riiasse. Kusjuures… kui käidi küsimas, et kuidas WC-sse saada, siis bussijuht küsis vastu, et kas te olete kunagi näinud ühtegi bussi kus talvel WC töötaks (ääremärkusena: jah, oleme küll, peaaegu iga päev )

Riiasse jõudes selgus muidugi tõsiasi, et sel kellaajal ei lähe pühade ajal (lätlastel on ka 31.dets juba püha!) mitte ühtegi bussi kodumaa poolegi. Lõpuks leidsime takso, kes meid siis vägagi külmunutena ja näljastena ilusasti uueks aastaks Tartusse toimetas. Jõudsime kohale täpselt 4 minutit enne uut aastat, nii et saime kohe avada ka igaks juhuks Kaunase r-kioskist ostetud shampuse!

Suurimad tänud parimatele sõpradele kes meid koju jõudmise suhtes julgustasid ning meid seal ka suure rõõmuga vastu võtsid!!! See oli väga armas ja soe pärast selliseid kogemusi!

ning pole midagi paremat kui panna ahi kütte, süüdata kaminas tuli ja lõpuks ka saunaahi… see tunne, mida tekitab elav tuli, on lihtsalt sõnulseletamatu. selles puude praksumises, hõõguvas soojuses ning kaunis vaatepildis on midagi, mis lummab. on ju ütleminegi, et on kolm asja, mida võib lõpmatuseni vaadata: päikeseloojang, ELAV TULI ning töötav inimene   ja siis see äärmiselt lõõgastav ja rahustav saunas olemine… mmm…

1) küsitakse kohvitopsi kaane eest eraldi raha

2) ei anta ka seda kaant veel… peab küsima (vabandati muidugi küll, et ei antud, aga ikkagi)…

kas see ei peaks olema loogiline, et autoga sõites peaks kohvitopsil siiski kaas peal olema?!  müstiline…